Mees vahumiili murrab
kui hingab auru laht
ja alepõllun rügab
meel, mõtten areaht.
Rand roovalli vaob,
öö saadab lahkuja.
Veel kaldapiiri seob
urm tagaootaja.
Ulgu kui hüüab maru,
ahtrin raiub raheraju,
merekaru purjen puhub koduranna tuul.
Matab kui laeva udu,
vihma vingub iiliulgu,
tormilinnu laudaden on kodulaulud suun.
Meest kannab laine turi
kui künnab merda kiil
ja sütesooja tuli
taad kodukaile viib.
On kodupärn mu puri,
mast männisalun öö
ja karjakella kumin
koin unelaulu lööb.
Ulgu kui hüüab maru,
ahtrin raiub raheraju,
merekaru purjen puhub koduranna tuul.
Matab kui laeva udu,
vihma vingub iiliulgu,
tormilinnu laudaden on kodulaulud suun.
On suitsutaren mu süda,
kui reelingun raske on riim
ja kodumetsa müha
on purjepidaja triiv.
Mees vahumiili murrab
kui hingab auru laht
ja alepõllun rügab
meel, mõtten areaht.
Ulgu kui hüüab maru,
ahtrin raiub raheraju,
merekaru purjen puhub koduranna tuul.
Matab kui laeva udu,
vihma vingub iiliulgu,
tormilinnu laudaden on kodulaulud suun.
