Aeg on käes, kellad on löönud.
Hirm tuleb jätta puutumaks, võlvide laed.
Las tõuseb ja raugeb meis torm
On südamed söönud.
Võib kardinad avada, avada meid.
Ja käima saab laul, mida laulavad
Me hing ja me au.
Unne äratab maailm teie ees.
Siin saab me laul oma suuruse,
Sellel laval, mida eluks kutsume.
Armastus meie käes palgeile paistab.
Kõik, mis on meie sees, on teie jaoks täna maailm.
Ja kui meie kardina tagusest saanud
On tõeline ilm.
Ja käima saab laul, mida laulavad
Me hing ja me au.
Unne äratab maailm teie ees.
Siin saab me laul oma valguse,
Sellel laval, mida eluks kutsume.
Düüdüüüüdüüdüüü...
Me koos tabame elu suuruse.
Ja iseendasse saame kohale.
Siis võib kõrguda meie kohal
Rambivalguse säraga.
Ausam taevas, mida teame lavana, lavana, lavana.
Mmmm...
