Ma täpselt ei mäletagi, millal ja millises sadamas ma Olegi esimest korda kohtasin, aga mulle jääb alatiseks meelde kord, kui istusime kahekesi ühel õhtul Neitsisaartel, Frederikstedi kellatorni all ja vaatasime tumedaid pilvi, mis sealkandis iga hetk troopiliseks tormiks võivad moodustuda

Oleg oli laia silmaringiga. Ma mäletan, et arutasime sel õhtul, et kuidas ikka Francis Drake oma puulaevadega Lõuna-Shetlandi Saarte ja Tulemaa vahelt omal ajal läbi ukerdas kuniks ta mingi hetk ütles mulle: ” Tead, ma olen väsinud sellest elust mis mul on: põgenemine, varjamine, petmine, vargused” Muigasin ja ytlesin, et “sinu paat on juba läinud, Oleg!”. Aga siis haaras ta kotist viiuli ja ütles, ta on tegelikult eluaeg tahtnud olla muusik. Ja sealsmas laulis ta: “Ma olen artist…Olen kunstnik…aga special…väga special!”

Ja ma sain aru, et tema jutul on tõsi taga ja ytlesin:” Oleg sa oled reisinud, sa oled omanud raha ja sul on olnud naisi, aga ma näen, et sa pole õnnelik! Kui muusika sind õnnelikuks teeb, siis mine ja ole pillimees! Endal peab lõbus olema! See on kõige tähtsam”

Ei ole Olegi nüüd kaua enam näinud, aga mul on hea meel,et ta tookord seal minu sõnu kuulda võttis ja meil kõigil võimalus tema muusikast osa saada. Armas rahvas, siin ta on Oleg Kosjugin! Head kuulamist!