Üks sõna, see põleb me keelel,
Kui elu teeb südame täis.
See sõna on hüva me meelest,
Hällist hauani kaasas meil käib.
Sel sõnal on kodune kõla,
Tal saba ja sarved ja pää.
Ütled: "Kurat!" ja sirguvad õlad,
Ja tuju on korraga hää.
Las olla see sõna küll kare,
Kus naljaga pooleks on raev.
Se's sõnas on parresed tared,
Isaisade veri ja vaev.
Sel sõnal on kodune kõla,
Tal saba ja sarved ja pää.
Ütled: "Kurat!" ja sirguvad õlad,
Ja tuju on korraga hää.
See sõna kord vaigistab mure,
Kord sulatab südamest jää.
Selle sõnaga huulil ma suren,
See sõna mu meelest on hää.
See sõna veel pärast mind kõlab,
Ja kauaks veel kõlama jääb.
Ainult kurat võib maksta need võlad,
Mis Maarjamaal maksmata jään'd.
See sõna veel pärast mind kõlab,
Ja kauaks veel kõlama jääb.
Ainult kurat võib maksta need võlad,
Mis Maarjamaal maksmata jään'd.
