Juba lapsepõlvest peale ma teadsin,
Et kevadel valget liblikat näha ei tohi.
Siis suvi tuleb kurb, suvi tuleb käsikäes leinaga,
Aaa, ma poleks seda tahtnud uskuda.
Selle suve hakul aga valgeid liblikaid,
Parvedena näha võis, kõik kohad neid vaid täis.
Kuigi ma ei uskun'd neid, süda aimas halba,
Süda aimas leina, süda aimas surma.
Suvi tuli õitega, suvi tuli kuum,
Rahva rõõmuks päikest täis oli ilmaruum.
Raadiod pingest rääkisid, me ei kuulan'd neid,
Lennukite mürinast välja me ei tein'd.
Polnud näin'd me surma,
Polnud näin'd me varemeid,
Oli elu armastanud meid,
Nägime me kõike, mida polnud näin'd.
Nägime me kõike, mida polnud näin'd.
Nägime me kõike, mida polnud näin'd.
Nägime me kõike, mida polnud näin'd.
Juba lapsepõlvest peale ma teadsin.
