Sa Lakkasid Olemast Ime

Sügis on jälle jõudnud kohale

Igihaljad kanarbikud asetan trepile

Mõte uitab tagasi soojale suvele

Mööda juba käidud radu aastast aastasse

Sa lakkasid olemast ime

Mu jaoks. Ma mõistsin

Su ära

Kuid siiski see selguse sära

See kumendus imeline

Su ümbert ei kao

Sa lakkasid olemast ime

Mu jaoks

Kaselehtede vahelt särab päike eredalt

Põõsad, mis kord olid väiksed, juba suureks saand

Soojad hetked äkki jälle meelde tulevad

Külmad sügisõhtud kaugel maha jätavad

Sa lakkasid olemast ime

Mu jaoks. Ma mõistsin

Su ära

Kuid siiski see selguse sära

See kumendus imeline

Su ümbert ei kao...

Mis tunne on olla Sina?

Mis tunne on olla lill, puu, taevas?

Mis tunne on olla mõte?