Elumäng

Ära kuula neid tuuli, mis väljas lõõtsuvad, Kihutades üle viie valla, Parem vaata neid õunu, mis oksal õõtsuvad Ja ikka ei kuku alla. Ka praegu on aegu, mis jutustavad lood, Mida unustada seni ei saa, Kuni kestab see keel ja kannab see soov, Millest poolenisti koosneb mehe maa. Meie kaukad on laukad, neil põhja pole all, Püsti rikkaks siin iialgi ei saa, Kes on nõukas, või jõukas, või Toompeal üleval, See peab ükskord ikka alla tulema. Ma otsin, sa otsid, su valle-ralle-raa, Käi läbi, kuni läbi minna saad, Ma leidsin, sa leidsid ja tema leidis ka, Et ei peaks üksi rukkist lõikama. Ära kuula neid tuuli, mis väljas lõõtsuvad, Ja põõsa pealt kisuvad marju, Vaid vaata, kuis meil ainult õied õõtsuvad, Sest me hoiame teineteise varju. Aga praegu on aeg, kus on sõpru tuhandeid, Kelle nägu ja nimegi ei tea, Kas tõesti see mäng juba lahku kisub meid, Või kohtume jälle, kui veab. Ma otsin, sa otsid, su valle-ralle-raa, Käi läbi, kuni läbi minna saad, Ma leidsin, sa leidsid ja tema leidis ka, Et ei peaks üksi rukkist lõikama. See on tam-ridi-ram-ridi, meie elukaar, Kes hooletu, see jääb ilma, Elu eest jälle kokku jookseb tagumine paar, Et vaadata teineteisel silma. Ära usu neid tuuli, mis toovad sõnumeid, Mere tagant, üle sortside, soo, Usu ainult neid huuli, mis ühendavad meid, Ja sosistavad sulle oma loo. Olid käed, olid õlad ja ka puudu polnud suud, Kui me tantsime kõik lapatuud, Kuni kestab see keel ja kahisevad puud, Siis hing mis sa ihkad veel muud. Ma sind omaks võtan su valle-ralle-raa Käi läbi, kuni läbi saad minna, Elu eest jälle kokku jookseb tagumine paar, Et kodukülast põgeneda linna. Ei sinna või tänna või rukkist lõikama, Või võõrsile tuuli otsima, See on nii ja naa-pidi meie elukaar, Kust peab oma õnne otsima. Ma otsin, sa otsid, su valle-ralle-raa, Käi läbi, kuni läbi minna saad, Ma leidsin, sa leidsid ja tema leidis ka, Et ei peaks üksi rukkist lõikama.