Vabaduselauluke

Päiksevihust tõusen välja veest. Hetked kõik on ajapärli keest. Argipäev läeb peitu minu eest. Ma tahan, et sa kuuleks. Mu sõnum muutub tuuleks. Mu süda sulatuleks. Ja nüüd hüüdma pean üle vee ja üle maa. Ennast teele sean maailma rändama. Hüvasti nüüd jääge kõik, hetk on õige. Kuum õhk mind kannab, lootust päev annab. Minema, ent seal siis leian eest sinu ma. Varjud pikad, öö on lühike. Kuu mind seirab, hetk on üürike. Ajalt elu ainult üürime. Kui kell su seinal ruttab. On kurbus äkki tuttav. Ei mäleta kuis nutta. Ja nüüd hüüdma pean üle vee ja üle maa. Ennast teele sean maailma rändama. Hüvasti nüüd jääge kõik, hetk on õige. Kuum õhk mind kannab, lootust päev annab. Minema, ent seal siis leian eest sinu ma. Ma tahan, et sa kuuleks. Mu sõnum muutub tuuleks. Mu süda sulab tuleks. Ja nüüd hüüdma pean üle vee ja üle maa. Ennast teele sean maailma rändama. Sest nüüd ma tean, et tahan elada teispool halba-head iseendana. Hüvasti nüüd jääge kõik, hetk on õige. Kuum õhk mind kannab, lootust päev annab. Minema, ent seal siis leian eest sinu ma.